Rinnaoperatsioon – avalik “saladus“

31AF79CC-36C1-4736-ACF4-2B6A02F3E6D6

 

Ma olen alati olnud kõiges avameelne ja see on asi, mille pärast paljud mind armastavad ja teised jälle vihkavad. Kuid las need viimati mainitud koerad hauguvad, sest karavan liigub edasi. Ma saan 2019 aasta jaanuaris juba 30 ja ehk on liiga hilja ennast muuta, vanale koerale ju uusi trikke ei õpeta. No tegelikult õpin ma küll kui vaid seda tahan aga mis puutub minu avameelsusesse, siis selles osas eelistan ma jääda iseendaks.

Et siis mis mõttes avameelne? Kõige paremas mõttes tähendab see seda, et mis minu meelel on, see ka minu keelele jõuab ja välja ma selle ütlen. Teiste jaoks ehk diskreetsed, piinlikud ning salajased teemad on minu jaoks tavapärased julged väljaütlemised. Paljud ilmselt arvavad, et mul ei ole saladusi, sest ma räägin absoluutselt kõigest. Kuid siinkohal pean pettumuse valmistama, sest mul on siiski ka omad luukered kapis, millest ma ei räägi, kuid üldiselt võin ma avalikult jutustada oma sünnitusest, füsioloogilistest hädadest, seksist ja ka rinnaoperatsioonist. Ma ei tea, mida tähendab tabu ja mis teemad ei ole daamile sünnis teistega arutleda. See kõik on ju elu ja igati normaalne. Milleks siis varjata ja teha nägu, et neid asju pole olemas?!

Kuid tulengi tagasi nüüd selle toreda rinnaoperatsiooni juurde. Räägime siin ikka suurendamisest, sest tõsta ega vähendada ei ole mul midagi. Praegusel hetkel võin vabalt soetada endale teismeliste osakonnast rinnakaid. Või siis panen briljantrohelist (teate küll ju seda kuivatavat imerohtu, mida tuulerõugetega kasutati) peale ja kaovad täitsa ära. Vot sellised pisikesed punnid on minul selles kohas, kus peaks olema rinnad. Ja asi ei olegi niivõrd selles, et need pisikesed on, vaid pigem selles, et need on ühed rippuvad kotikesed. Kõige hullem versioon ehk siis väike + rippuv. Ma saaks veel aru suurest ja rippuvast või väike ja MITTE rippuv. Jagaksin pilte ka, et mind paremini mõistaksite, kuid kahjuks pole ma veel nii avameelne, et siia oma nublukeste pilte laadida.

Aga ma räägin kõigepealt siis pika loo lühidalt ära ehk kuidas ma rinnaoperatsioonile minekuni jõudsin. Hmmm … ilusad pisikesed pringid tissid, rasedus, kaalu tõus (nii umbes 26 kilo!), beebi ja kaalu langus (nii umbes 26 kilo tagasi!). Tulemus: rippuvad pisikesed kotid rindade piirkonnas. Jah, ma olin enne rasedust oma rindadega täiesti rahul ja minu peas ei keerelnud kordagi mõtet suurematest rindadest, sest siinkohal pole suurus see peaesineja. Ma olin rahul sellega, et need olid väikesed, kuid pringid. Kuna ma olen juba aastaid püsinud ebanormaalselt väikeses kaalus (52 kg ja olen 169 cm pikk), siis rasedusega toimus midagi ebaloomulikku ning ma võtsid juurde 26 kilogrammi. Minu ämmaemand hoidis lihtsalt peast kinni ja saatis mu suhkruhaiguse testile keset rasedust, et olla kindel, et kõik on korras. No ja oli korras! Hiljem lugesin, et alakaalus naised võivadki võtta rasedusega natukene rohkem juurde kui tavakaalus naised. Natukese rohkem see küll ei olnud, kuid sama kiiresti kui minu kaal rasedusega tõusis, see ka langes. Täpselt nüüd ei mäleta, kuid umbes 3 või 4 kuud pärast sünnitust olin jälle oma tavapärases kaalus. Ja selle ping-pong kaalu muutusega minu vaesed rinnad kannatada saidki. Ma mäletan, et üks töökaaslane meenutas minu rasedust järgmiselt: “Ma mäletan, et sul olid kohutavalt suured rinnad juba esimestel kuudel. Muidu ei saanud arugi, et Sa rase oled aga need rinnad olid ikka suured“. Ma usun, et need rinnad võisid kasvada rasedusega nii umbes 10-15 korda ja suureks läksid need juba raseduse esimestel kuudel. Oleks siis võinud ka selliseks jääda!

Ma olin muidugi kohutavalt rõõmus, et sain oma kehakaalu tagasi, kuid nende rindade üle pole lihtsalt võimalik rõõmustada. Mul on suva kui mõni naisfeminist siin hakkab paukuma, et need rippuvad kotid ongi normaalsed sünnitanud naise rinnad. Jah, seda kuulsin ka ilukliinikus, et umbes 10% pääseb pärast rasedust ja sünnitust sellega, et tema rinnad on põhimõtteliselt samasugused kui need olid enne. Ehk siis 90% sünnitanud naistest leiabki eest väheke teistsugused rinnad. Kui siin nüüd hakata rääkima seda toredat teemat, et Sinu mees peaks sind armastama sellisena nagu sa oled ja muu blää blää blää siia juurde, siis võin vaid öelda, et ma ei ole armastuse puudumist mitte kordagi maininud ja sellega ei ole mul mitte mingisuguseid probleeme. Olen õnnelikus suhtes, mis veereb juba üheksandat aastat ning nagu näha, siis pole mees tisside pärast maha jätnud, kuid eraldi teema on enesekindlus ja see, kas armastav mees sind ka kõigest hingest ihaldab. Meenutan, et lisaks emmeks olemisele ja oma elukaaslase kõrval vegeteerimisele, soovin ma olla talle siiski naine ja ihaldusobjekt number üks. Just nimelt, ihaldusobjekt, sest armastavalt võivad koos elada ka õde ja vend. Selles suhtes pole midagi seksuaalset, kuid mehe ja naise vaheline suhe on ja ka peab jääma siiski teataval tasandil seksuaalseks. Ja oh issand, kuidas ma tahaksin nüüd lehekülgede kaupa rääkida sellest, kuidas inimesed suhetes mugavaks muutuvad ning enam ei viitsita pingutada, sest anyway on meil pangalaen, abielu ja mingi hunnik lapsi…et no kuhu tal minna on? Ja siis kui naine on pärast head mitut aastat kooselu muutunud laisaks, lodevaks ja ei hoolitse oma välimuse eest ning see vaene mees otsib uut objekti, siis saab lõpuks see mees sitaämbri kaela, sest tema oli ju see truudusetu tõbras…

 

Kuulge, no tõesti! Mina näen, et suhtes tuleb näha vaeva. Ei ole tõesti nii, et kümme aastat koos ja nagu värsked armunud. Ja on tõesti nii, et kümme aastat koos ja kui armastus on, siis kõik veel endiselt toimib. Kuid armastus ei ole mingisugune püha lehm, mida kummardada nagu jumalat. Ajas muutub kõik meie ümber ja ka meie sees. Ja selleks, et kümme aastat tagasi loodud ka veel endiselt püsiks, on vaja teha tööd ja näha vaeva. Ja ma nüüd ei ütle, et tisside panek on see main thing ja must have. Mitte sugugi, sest suhtel on palju tahke, kuid ma tahan sellega öelda, et Sinu mees tahab näha ka pärast kümmet aastat sinus seda ihaldusväärset naist, kellesse ta armus. Keeran korraks fookuse tissidelt ära….ma tahan lihtsalt sellega öelda kõige lihtsamalt seda, et mees võib olla tubli ja töökas ja abivalmis, kuid on rumal arvata, et ta teeb seda kõike ainult sellepärast, et ta KUNAGI MILJON AASTAT TAGASI SINUSSE ARMUS. Miski ei liigu endistviisi edasi kui seda ei hoolda, korrasta ega paranda. Samamoodi on suhtega. Kas Sa arvad, et oled mehe lõksu tõmmanud sellega, et said sõrmuse sõrme ja kaks titte temaga tehtud? No vabandage minu ülbet otsekohesust, kuid mees on siiski murdja. Juba looduse poolt on talle antud silmad ja haistmismeel ja see tõmbab noorte ja kenade naiste poole, kes on võimelised lapsi sünnitama. Ja see, et ühiskonna normid on pannud ta suhtesse, mis keelab tal seda teha, ei ole tegelikult takistus. Ei ole lapsed ega miski muu takistuseks. Ja ma ei räägi siin hirmust, et issand kui ma enda eest ei hoolitse, siis mu mees jookseb minema. Ma räägin normaalsest armastavast suhtest, kus sul on normaalne mees, kuid see normaalne mees tahab lisaks prügi välja viimisele, poest saia toomisele, tite kakaste mähkmete vahetamisele ka tunda, et ta elab koos naisega…NAISEGA! See on see vastassugupool, mis mehi enda poole tõmbab.

Ma loodan, et sain vähegi arusaadavalt oma vaatenurka selgitatud. Muidugi ei pea ma naiselikkuse all silmas, et kõik peaksid nüüd endale silikoonid ette valama. Kohe kindlasti mitte! Ma lihtsalt soovin öelda, et on okei olla vahest kammimata juustega ning käia lötakates dressides, kuid me ei tohiks unustada ära ka oma rolli naisena (ja see ei tähenda ainult nõude pesemist!). Ja naiselikkus võib tähendada palju asju… seksikas pesu, pehmed puudutused, kõrged kontsad (kasvõi vahelduseks), lakitud küüned, riided, jne… Naiselikkus hõlmab endas miljoneid asju ja kindlasti on ka igal mehel omad eelistused. Minu jaoks on lisaks nendele paljudele asjadele minu naiselikkuse osaks aga minu keha. Ja ma tahan tunda ennast nii voodis kui ka igapäevaelus seksikana ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma ei näe oma praegustes lössi vajunud rindades enesekindluse ja seksikuse alust. Mida ma aga saan parata…ehk sada aastat tagasi oleksin ma pidanud nendega edasi elama ja lohutama, et mis siis, et ennast oma nahas kõige paremini ei tunne ja ehk oma mehele enam silmailu ei paku, kuid vähemalt ta armastab sind… kuid ma elan praeguses ajas ja mul on võimalus valida ja mina valisin rinnaoperatsiooni kasuks. Pean siinkohal muidugi ütlema ära, et selles valikus toetas mind materiaalselt ja moraalselt minu armastav mees (siinkohal hea koht jälle mõnele suu lahti tegemiseks ja kritiseerimiseks).

Huhh, need emotsioonid väsitasid, kuid lähme eluga edasi. Niisiis, tissid on olnud minu mõtetes juba peaaegu kolm aastat ja sain lõpuks võimaluse seda teha. Rohkem ei hakka jaurama siis, et miks neid mulle vaja on jne. Aga edasi läksid asjad juba väga kiiresti, sest mees pani mind konsultatsioonile kirja ja mul tasus ennast vaid kohale veeretada. Ma ei hakka mainima veel enne oppi, kelle juures ja kus ma käsin, kuid konsultatsioon arstiga oli meeldiv. Valisin küll hinnalt kallimad, kuid kiidetumad ja kaalult kergemad B-lite implantaadid siis välja (suurus 325CC). Arutlesime arstiga pikalt suuruse üle ja no tundus, et saime nagu kokkuleppele. Korv võiks siis muutuda A-st C-ks ja no arst ütles, et minu peenikese ja saleda keha juures on need täitsa okeid. Nojah, ta veel rõhutas, et võib mulle D-korvi ka sisse pista, kuid ta ei soovitaks sellist tiigrihüpet. Olin täiesti nõus, kuna minu eesmärk ei ole olla suurte punnis rindadega Pamela, vaid ma tahan lihtsalt, et need oleksid pringid ja kergelt väljapaistvad. Ega esmane konsultatsioon midagi suurt ja erilist polnudki. Arutlesime erinevate silikoonide üle ja nagu ma mainisin, siis valisin kaalult kergemad B-lite silikoonid. Läksin konsultatsioonilt koju teadmisega, et mul on vaja teha ära vereproov (kliiniline veri, C- ja B-hepatiit ja HIV) ning rindade ultraheliuuring enne operatsiooni aja kinnitamist. Sain need järgmise nädala jooksul tehtud ja saadetud kliinikusse ning asusin opile aega broneerima.

Ja korras kõik oligi. Kirjutan seda postitust täna ning operatsioon peaks toimuma homme hommikul. Olin muidu rahulik, kuid viimastel päevadel on kahtlane närv sisse tulnud. Esiteks, hakkasin ma juba päevi tagasi kahtlema valitud suuruses ja seda mainisin ka kliinikule. Kokkulepe jäi niimoodi, et enne oppi vaatame veel suurused üle ja teeme lõpliku valiku. Kõige hullem on aga see, et teeme teeme aga mis ma siis ikkagi valima peaksin? Minu suurim hirm taaskord on see, et ma ei ole pärast oppi oma rindadega rahul. Ma ei taha endale D-korvi, kuid kindlasti ei taha ma ka, et minu uued tissid totaalselt varju jääksid. Jah, ma tahan olla uhke nende üle. Selge on see, et ma teen selle opi homme ja kindlasti ei saa ma teha uut oppi kuu aja pärast. Huhh, pinge on suur ja valik peab olema üks ja õige. Lappan juba päevi Internetis pilte. Vaatan, kes mida endale on pannud ja milline keha neil on, et saada aimu, milline ma oma uute tissidega olla võiksin ja kas ma peaksin jääma valitud suuruse juurde või võtma ehk natukene suuremad. Paljas Porgand on oma blogis kirjutanud rinnaoperatsioonist ja loen seda korduvalt üle ning vaatan tulemusest pilte, kuid olen endiselt kõhklev ja kahtlev. Kuid mul on veel terve päev aega mõelda… lihtsalt tšill, küll ma midagi välja mõtlen….

Kuid lisaks suuruse teemale, on mind tabanud uus hirm. Nimelt, homme on minu elu esimene operatsioon ja seda üldnarkoosis. Mis siis kui ma keset oppi ülesse ärkan? Olen piisavalt doktor OZ-i vaadanud ja sealt neid hirmulugusid kuulnud inimestest, kes on keset operatsiooni ülesse ärganud, kuulnud kõike suutmata ennast liigutada või rääkida. Issand, ma hakkan vist hulluks minema…see ei saa ju nii hull olla! Ja miks just mina peaksin see olema? Ilmselt on see operatsioonieelne ärevus. Punkt. Aitab sellest. Lähen kliinikusse homme kell 08.30 ja operatsioon on kell 11.00. Püüan siis õhtul veel muljetada, et mis tunne on ärgata muutnud kehaga ja kuidas kõik üldse kulges. 

P S Jagan tulevikus pilte oma uuest büstist ka (NB! Mitte alasti pilte!)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s