Väike tagasivaade rinnaoperatsioonile

Nagu lubasin, siis teen ühe tagasivaatava postituse oma rinnaoperatsioonist ja püüan siia panna siis võimalikult palju informatsiooni selle kohta. Kui Sinul endal on küsimusi, siis olen avatud ka neile vastama.

Rinnaoperatsioonil käisin 08.10 ehk siis umbes kuu aega tagasi. Kliiniku leidis mulle minu elukaaslane ja mul ei ole õrna aimugi, mille põhjal ta otsustas. Ja ei ole sellest ka hiljem rääkinud, sest olen juba maininud, et olen siiani kõigega väga rahule jäänud. Konsultatsioon sai registreeritud The Health Clinicusse (https://thehealthclinic.eu/?utm_source=google&utm_medium=cpc&utm_content=brand&utm_campaign=health-clinic-campaign-est&gclid=EAIaIQobChMI1KXqyY7P3gIV0aiaCh3rfgalEAAYASAAEgI17vD_BwE) doktor Jaan Troosti juurde, kes on üsna kogenud doktor. Plastilise kirurgiaga tegeleb doktor Troost alates 1995.aastast ning aastas teeb ta ligikaudu 400 rinnaoperatsiooni. Mainin ära, et ma ei tegele siinkohal reklaamindusega ning usun, et Eestis on palju häid plastilisi kirurge, kuid soovin lihtsalt valgustada natukene seda aspekti, et tegemist ei ole algaja kirurgiga.

Aga alustame siis konsultatsioonist. Ma ei tea, kuidas teistel need asjad doktor Troostiga kulgesid, kuid minul oli tunne, et astun kabinetti oma tuttava või sõbra juurde. Tundsin ennast üsna vabalt ja hästi, doktor Troost vaatas mu üle ja näitas ka erinevaid implantaate. Kuna olen üsna (loe: väga) peenike, siis soovitas doktor Troost niiöelda kahe jalaga maa peal olla ja mitte minna suurusehullusega kaasa implantaadi suuruse valikul. Selles osas oli mul muidugi kuni lõpuni kõhklusi ja kahtlusi, peamiselt selles osas, et ehk saavad liiga väikesed ja ma ei ole hiljem rahul, kuid olen siiralt tänulik, et doktor suutis kaine mõistusega mulle sobivat suurust soovitada ning samas ka minu arvamust mõjutada.

Mis siis pärast konsultatsiooni sai? Valisin välja sobivad implantaadid, milleks said siis ümmargused B-lite (kergemas kaalus ja natukene hinna poolest kallimad) implamtaadid suuruses 325CC. Lisaks ümmargustele implantaatidele on pakkuda ka anatoomilised implantaadid, kuid see eeldab, et algmaterjal on kuju poolest enam vähem normaalne, kuid minul oli isiklikult seal kaks rippuvat sokki, mille puhul pole võimalik anatoomilisi implantaate kasutada. Kui valik sai kinnitatud, siis oli vajalik teha rindade ultraheliuuring ning vereproov. Mina sain mõlemad tehtud umbes nädala jooksul ning tulemused olid korras ja sain sellest järgmisesse nädalasse juba operatsiooni aja.

Kindlasti soovivad lugejad teada, et kui palju protseduur maksma läks. Kokku 4050 eurot ja siia hulka ei arvestanud ma eelpool nimetatud analüüse (käisin erandkorras ja maksin kokku umbes 150 eurot). Motiva ja teiste implantaatidega oleks operatsiooni hinnaks tulnud 3590 eurot ehk siis väike vahe on sees. Ei oska kommenteerida, kas kallim hind ka õigustatud on, sest selle jaoks peaksin reaalselt olema oma kehal mõlemaid implantaate proovinud, kuid see ei ole kahjuks võimalik. Pigem ütlen, et valiku tegemisel tuleb oma rahakotiga arvestada, sest ma siiralt ei usu, et need teised Motiva implantaadid B-lite`idest nii palju raskemad ja ebamugavad oleksid, et tissid pärast asfaltile maha vajuvad.

Kuid operatsioon toimus 08.10 Fertilitas erakliinikus Viimsis. Olin juba hommikul vara kohal. Töötajaskond on seal äärmiselt meeldiv ja sain tunda, mida tähendab hea klienditeenindus. Sain oma palati ja lugemiseks natukene materjali. No vot seda materjali ma poleks tahtnud lugeda, sest see on see kohutav õudusfilmitsenaarium. Kõik on protsentides välja toodud, mis juhtuda võib. No pole mul vaja seda teada ja ma anyway magan sel ajal, et vahet ei ole. Kirjutasin kärmelt alla. Vahepeal käis doktor Troost ja tegi mulle sõjamaalingud peale. Lisaks täpsustas ta operatsiooni umbkaudse aja üle. Jäin siis ootama ja olin parajalt ärevil. See oli minu elus esimene operatsioon ja tahtsin juba minna.

Lõpuks tuli õde ja mind juhatati operatsioonituppa,  pandi lauale pikali. See oli juba nagu filmist. Suur ümmarguste tuledega lamp paistis näkku. Kolm õde askeldasid minu ümber. Üks neist sidus minu käed rihmadega kinni. See oli ehk kõige jubedam asi selle juures….nagu hukkamisele viidaks 😀 Järgmisena pani õde kanüüli veeni ja pilk hakkas vaikselt taskusse minema. Ma mäletan, et püüdsin selle vastu võidelda ja silmi lahti hoida, kuid iga korraga läks silmade avamine üha raskemaks. Ja no edasi ma enam ei mäleta. Ärkasin opijärgses toas, kuhu toodi ratastel vooditel rahvast, minu kõrval oli üks blond neiu ja õed sagisid kõikjal ringi. Osad naised mõmisesid kohutavalt voodites ja ma veel mõtlesin, et issand kui tubli ma ikka olen, et niimoodi kohutavalt ei mõmise, kuid hiljem sain aru, et ilmselt tegin ka mina seda, lihtsalt mul puuduvad sellest mõmina perioodist mälestused.

Koos ärkamisega algas valu ja see oli selline päris kohutav valu. Õnneks üks õde juba märkas, et olen teadvusel ja ütles, et ma natukene veel kannataksin, sest ta kohe tuleb ja teeb mulle süsti. Ta tuli üsna kiiresti aga valu käes tundus ka see minut lausa lõputuna. Õde tegi süsti ja pärast seda läks kohe paremaks. Vaikselt aitas ta mulle hommikumantli selga ja andis mingisugused paberid ja implantaatide karbid ka ratastooli sülle. Küsisin, et mis karbid need on ja ta ütles, et implantaatide omad, sest paljud tahavad neid mälestuseks endale. No mina jätsin need haiglasse, märkisin vaid ära, et karbil on kirjas “Made in Germany“. No kui sakslased oskavad implantaate sama hästi teha kui autosid, siis võib kvaliteedis kindel olla.

Edasi kärutati mind ratastooliga palatisse. Lisaks anti hunnik valuvaigisteid ja juhised, mida ja kui palju ma võtta tohin. Süst tegi muidugi oleku heaks ja esialgu polnud valuvaigisteid vaja. Jube väsimus oli peal ja rindades oli pakitsev tunne, kuid ei saa öelda, et mul oleks valus enam olnud. Selle päeva ma magasin põhimõtteliselt maha. Ärkasin ja uinusin, ärkasin ja uinusin. Õhtul sõin ja uinusin. Hommikuks olin täiesti puhanud. Käisin dušši all ja võtsin ise siis selle tugirinnahoidja ära. Vot seda protseduuri ma vihkasin terve esimese nädala. Üheltpoolt oli mõnus rindasid vabastada, kuid alguses olid need meeletult paistes ja nende puudutamine oli üsna ebameeldiv. Ma ei saa öelda, et valu oleks olnud aga see pakitsev rindade surve oli selline natukene valu meenutav ja ebameeldiv. Muud ei midagi!

Käisin pesus, panin vaikselt riidesse ja läksin koju. Kodus jõin tassi kohvi ja läksin tööle. Mingisugust füüsilist pingutust minu töö ei nõua, valusid mul ei olnud, seega ei näinud ma põhjust mitte minna. Teisel päeval ei võtnud ma mitte ühtegi valuvaigistit. Igapäevatoimetused olid aeganõudvad ja tegin kõike aeglasemalt kui tavaliselt, kuid sain hakkama ja midagi hullu ei olnud. Rahulikult tööl arvuti taga istumine ja töötamine ei valmistanud mitte mingisugust raskust. Raske oli autot juhtida ja õppisin erilisel moel auto rooli keerama, niiöelda rooli lüpstes. Mantlit selga ajades vajasin sageli töökaaslase abi ning last tõsta ei saanud, kuid viimane tõi tema iseseisvuse osas üksnes kasu. Laps teadis täpselt, et emme tissid paranevad ja senikaua tuleb hästi tubli laps olla. Ja jah, ma ei ole seda sorti inimene, kellele meeldib lapsele mingisugust maagilist iba ajada…seega, mu laps teab täpselt, mida ma haiglas tegin ja teavad seda ka teised lähedased. Ei viitsi mina hiljem saunas teha seda nägu, et juhtunud on jõuluime ja tissid muutusid üle öö ilusateks ja prinkideks. Mina hindan ausust ja läbipaistvust!

Aga paranemisest veel…esimene nädal oli kõige raskem ning teisel nädalal läks juba kergemaks. Teise nädala lõpus olin juba võimeline isegi käsi tõstma ja rindade paistetus oli alanenud. Haavad nägid ka juba ilusamad välja ja käisin vaikselt vannitoas oma tisse piilumas. Kolmandal nädalal hakkasin juba ootama seda aega, mil saan sellest tüütust rinnahoidjast vabaneda. Ametlikult peaksin veel järgmise nädala seda kandma ehk siis minu puhul kuus nädalat, kuna implantaat sai paigaldatud rinnalihase alla, kuid ma siiralt tahaksin juba normaalset rinnahoidjat kanda ja usun, et asun seda järgmisel nädalal tegema. Kuna ma ei ole veel uut rinnahoidjat ostnud endale, siis ma tegelikult isegi ei tea, mis korv ma olen. Proovisin kodus ühte ekslikult ostetud ülisuurt rinnahoidjat. Panen väikese pildi ka siia alla. Tundub, et võiksin AA korvist olla läinud väiksemasse C-korvi. Ahjaa, pidin panema oma mõõtmed ka. Olen nii umbes 169 cm pikk ja kaalun 52-53 kilogrammi ja minu puhul näevad uued tissid väga head välja. Ei ole liiga suured ega liiga väiksed. Korralikus rinnahoidjas on täpselt sellised kergelt esilekerkivad ja toovad rinnajoone ilusti välja. Ise olen rahul ja mees on rahul, mis on siis kokkuvõtvalt happy ending! 🙂 Ahjaa, kui selle Estraveli kinkekaardi ka veel võidaks (kliinikus oli sel hetkel kampaania käimas kui konsultatsioonil käisin), siis oleksin vist kusagil eufooria piirimail.

Aga pildikene on siin. 46107035_309670113095316_4971310927270903808_n

 

 

 

2 thoughts on “Väike tagasivaade rinnaoperatsioonile

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s