Kas üks laps on piisav?!

See on teema, millest olen tahtnud juba pikka aega tagasi kirjutada, sest see on midagi, mis närib mu hinge ja on ikka ja jälle mu südames ning peas. Nimelt, ma ei ole vastu, et mõni inimene tahab endale koju väikest isiklikku lasteada isiklike laste näol luua, samuti ei ole ma vastu kui mõni inimene peab õigeks lapsed võimalikult väikese vanusevahega sünnitada ning samuti ei ole ma kohe üldse vastu kui mõni inimene tahabki lastetuks jääda või ainult ühte võsukest omada. Kuid ma olen vastu, et selle järglaste teemaga pidevalt minu tagumikku torgitakse.

Enne oma lapse sündi oli mul üsna rahulik ja vaikne elu ning ei olnud mul tunda seda sotsiaalset survet, et pean nüüd selle lapse ära tegema. See on üsna imelik, sest tavaliselt ikka vähemasti tulevased vanavanemad teatavad kord aastas laua taga, et on endiselt lapselaste ootel. No mul seda jama nagu ei olnud või lihtsalt ignoreerisin ja ei pannud tähele. Ühesõnaga, laps tuli siis kui ma seda ise lõpuks tahtsin ja bioloogiline kell minu enda sees sellest märku hakkas andma. Ja ma olen alati arvanud, et vähemalt üks laps peab olema, rohkemast unistanud pole…

…Kuid kui see üks laps lõpuks tehtud saab, siis hakkab tõeline põrgu pihta, sest inimesed hakkavad millegi pärast arvama, et nonii, nüüd on sul see tootmise asi käpas ja tuleb siis väikene tehas püsti panna. Aru ma ei saa, mis inimeste peas toimub? No ma võin väikese saladuse avaldada: ma teadsin nimelt enne lapse sündi ka, kuidas see tegemine käib, ma lihtsalt ei tahtnud sel hetkel seda last saada. 😀 Ja ma ei saa aru, miks ühe lapse saamine peaks tähendama kohe uue lapse tegemist.

Ma võin olla ehk egoist natukene aga ma hindan praegu seda, et mähkmete vahetamine on jäänud minevikku, see pisike ingel kõnnib oma jalgadel ise ja paneb ennast riidesse ise ja ma võin vahest olla lihtsalt ise. See ei tähenda, et ma mingisugune koletisest lapsevihkaja oleks. Ma armastan oma last maailmas üle kõige, kuid ma ei saa aru, miks ma ei võiks oma armastuses ainult temaga piirduda. Ma ei ole absoluutselt öelnud seda, et ma ei kavatse enam never ever last saada. Ära iial ütle “iial“, kuid kindlasti ei ole ma selleks praegu valmis.

Ja kui ma seda viimast ütlen, siis ma lausa füüsiliselt talun neid puurivaid pilke, mis ütlevad, et mis inimene ma küll olen ja kas mulle siis ei meeldi lapsed ja kas ma ei armasta oma last ning miks ma selline egoist küll olla tahan. 😀 No ma armastan oma last kohe nii meeletult palju, et ma ei taha teda teise lapsega jagada 😀 Teiseks, jah…kui keegi soovib, siis võib ta seda lugeda egoismiks või milleks iganes, kuid ma naudin seda, et ma ei pea kedagi päevast päeva süles tassima, mähkmeid vahetama, tissitama ja et mul on aega ka iseendale. Elu ei ole mitte kunagi enam selline nagu see oli enne lapse sündi ja vahest ma isegi igatsen seda, kuid ma ei vahetaks oma last kunagi selle endise elu vastu välja. Mul on kodus üks väike positiivse energiapall, kes armastab mind tingimusteta ja seda ei ole võimalik mitte millegi väärtuslikuma vastu vahetada. Kuid ma usun, et elu on valikute küsimus ja mulle ei meeldi need jutud sellest pidevast eneseohverdamisest…elus pead suutma anda nii endale kui ka teistele ja valima ise selleks sobiva teekonna.

Mina olen valinud selle teekonna, et hetkel on mul ühe lapsega kõik hästi ja see üks laps võibki jääda üheks lapseks. Kas selles on midagi imelikku? Kas ma olen selles osas tõesti nii eriline? Panen käe Piiblile ja tunnistan, et mulle on meeldinud vaadata oma lapse kasvamist ja sirgumist, kuid 1,5 aastat kodus istuda oli minu jaoks piinavalt raske, sest mul oli tunne, et elu jookseb minust lihtsalt mööda. Ja lõpuks on saabunud minu jaoks see vabadus, mil saan tööl käia, trenni teha, laps käib lasteaias ja pole enam minu jala küljes piltlikult öeldes kinni…me mõlemad naudime seda toredat aega…emme on rõõmus ja tundub, et laps ka. Mina ei näe põhjust seda idülli rikkuda.

Võiksite jagada oma kogemusi antud teemal. Ka need, kes said mitu last järjest, sest ma ausalt mõistan suurepäraselt seda, et inimesed on erinevad ja mulle meeldikski näha erinevaid vaatenurki…et kellel julgust, siis jagage 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s